2013 suve plaanid

Imelik on olla siin korraks tagasi ja valgustada, kuhu see aasta minek on. Kõik teavad, et me pole just erilised reisihundid - alati on midagi ette tulnud, raha ei ole või puhkus jääb ära. See aasta tegime väga spontaanse otsuse sõpradega ja valisime sihtkohaks Hispaania. Mõte Hispaaniasse minna oli meil ammu, aga täpset plaani paigas ei olnud.

Alguses mõtlesime, et läheme Barcelonasse, tripime mööda ranniku äärt Prantsusmaa poole rendi autoga ja magame telkides. Siis hakkasime mõtlema, et kurjam, auto rent, kütus, teemaksud, magamiskotid jne jne võtavad kokku ikka väga suure tüki rahakotist. Samas mõtlesime ka, et kuidas me suudame kõrghooajal magada sellise palavuse käes? Kas pagas koosnebki ainult telgist ja magamiskotist? Tuli mõelda uus plaan. Vahepeal mõtlesime isegi Amsterdami peale. Üks õhtu kirjutas aga Madde mulle, et Ryanairil on pakkuda viimased 4 piletit edasi-tagasi Hispaaniasse, maandumisega Gironasse. Mõtlesime Holgeriga - nüüd või mitte kunagi! Reimot oli vaja natuke veel nõusse rääkida, aga ükshetk 30 minutit hiljem juba kohtusimegi linnas pangaautomaadi juures ja suundusime Hiina restorani istuma ja pileteid ostma. Tehtud!

Silma hoidsime lennupiletitel peal umbes 2-3 kuud, lõpuks saime piletid edasi-tagasi ühele inimesele 15-22 juuli, kokku 160 eurot nägu. Äss diil! Kõrghooajal! Nüüd aga oli vaja hakata mõtlema, kas võtame rendiauto ja millal me kõik ära bronnime, sest hiljapeale ei tohtinud jääda, ikkagi kõrghooaeg.

Ükspäev aga tuli mulle üks klient, kes rääkis, et ta käis just Hispaanias ja sellises kohas, nagu seda on Lloret de mar. Hakkasin siis uurima, mis kohaga tegu on, et nad niivõrd hea hinnaga hotelli said ning, et hinnad seal nii odavad on. Rääkisin, et meil on plaanis peole minna, pikutada rannal ja külastada ka Barcelonas paari kohta, aga, et Barcelonas on kuradima kallid hotellid-motellid-apartmentid ja metrooga ka ei viitsi väga sõita. Ta arvas, et Lloret on meie jaoks just õige koht. Hakkasin siis uurima ja selgus, et tegemist on väikese Pärnu suuruse linnaga (vähemalt rahvaarvult), mis lookleb mööda imelist rannajoont, kus kulgeb ühest linnast teise promenaad ja ööklubisid on rohkem kui mul sõrmi ja varbaid kokku. Bookingus surfates leidsin imelised pakkumised ja esimene ning kõige odavam variant osutuski valituks. Bronnisime toa hotellis, mis asub 300m rannast ja 800m linnast, dušš ja wc on toas, lisaks veel hinna sees hommikusöök. Broneeringus küsiti, kas me ka suitsetame ja kuigi me ei suitseta, siis vastasin, et jah. Tagamõte on see, et äkki saame rõduga toad, kus odavat peeti kuumal suvepäeval limpsida :)

Meie hotell: http://www.booking.com/hotel/es/proa-astor.en-gb.html?sid=6d5727dd1dd7b456b5ee89bb37c93f59;dcid=1

Mitte midagi väga erilist, aga kavatseme seal ainult magamas ja pesemas käia, sest nii palju on ju näha ja teha! :)

Hinnaks tuli 150 eurot nägu kaheinimese toas, ehk siis meil Holgeriga läks kokku kahepeale 300 eurot, mis on minu arust ikka väga hästi saadud. Isegi apartmentid, villad ja muud kodumajutused olid kallimad kui see hotell. Barcelona ei osutunud valituks seetõttu, et seal oli 6 ööd HOSTELI hind, kuskil väljaspool linna, 500+ euri kahepeale, ehk siis 200 eurot rohkem kui meie praegu broneeritud hotell. Kuna Lloret de mar asub lennujaamast 45 km kaugusel ja Barcelonast 45 km kaugusel, siis otsustasime Lloret de mari kasuks. Pealegi on bussiühendus nende linnade vahel väga hea ja mugav ning ühe otsa bussipilet maksab 7 eurot. Igati soodne variant :)

Bookisime toad kohe ära, sest siis sai 300 eurot paarikese peale hinna, maksad kohapeal, seega ei pea kellelegi tegema mingit ülekannet ja kartma, et see läheb kaotsi. Nüüd kui vaatasin, oli hind tõusnud 360 euroni ja ainult 1 tuba veel jäänud.

Vaatasin ka, et peale sinna jõudmist, järgmine päev ehk teisipäeval on suur turg seal, kuhu kavatsen kindlasti oma reisikaaslased vedada, et osta igasugust värsket kraami ning muud head-paremat :)

Aga üks pilt ka, pika loba vahepeale.

Pilt Lloret de mar'ist:

Nüüd aga elame reisi nimel ehk siis 2 nädalat ootamist! Reis pole veel alanudki, aga juba ma kardan, et see saab läbi :D

Sissejuhatus on nüüd tehtud ja ülejäänud jutt tuleb juba siis kui oleme reisilt tagasi, sest ei viitsi läpakat kaasa vedada.

Aga keda see koht natuke rohkem huvitab, siis pilte vaatamisväärsustest ja muudest üritustest-tühjast näeb linna ametlikult kodulehelt: http://lloretdemar.org/en/

2011 aasta Ungari/ Budapesti loomaaed

Pigem hilja kui mitte kunagi eks? Uskumatu, et ma polnud ikka veel teinud reisi peaaegu, et kõige lahedamast kogemusest postitust. Alles selle päeva hommikul sain ma aru, miks inimesed eelmine öö olid parkides massiliselt jooksnud ja trenni teinud. Arvasin, et see on lihtsalt sportlikkuse teema ja, et õhtul on hea jahe joosta. Tegelikult oli asi hoopiski järgmine.. MARATON!

Uskumatu, et keegi sellise palavaga joosta viitsib. Tänavatel olid pottidest-pannidest tehtud muusikainstrumente mängivad Ungarlased ja melu oli meeletu. Kogu linn oli kinni pandud ja, et lõpuks üdse loomaaia lähedale pääseda, parkisime oma elamu politseimaja ette ja liikusime edasi jala. Kuuma võis sellel päeval olla umbes 38 kraadi ringis. Normaalsest temeratuurist oli asi kaugel.

Võtsime loomaaias käimiseks terve päeva. Praegu mõeldes oli see väga mõistlik tegu, sest nii suurt loomaaeda pole mina küll kunagi külastanud. Sisenedes külastasime esimesena suurt ruumi, kus oli liblikatele nö oma maailm ehitatud. Käisime kõik suu ammuli, sest liblikaid oli igasuguseid - alustades värvilistega, lõpetades väga tillukeste ja üli suurtega. See oli täielik elamus. Sisse - ja välja käik olid mitme uksega ja voodertatud, et ükski liblikas maailma ei saaks minna avastama. Siin siis mõned tagasihoidlikud pildid liblikatest:

Edasi läksime piilusime õue ehk siis tagasi palavasse. Hea trenn! Nägime selliseid loomakesi:

Neid oli tõesti palju ja maailma kõige ägedam vaatepilt oli see, kuidas nad tagakäppadel ringi piiluvad. See oli tuttav vaatepilt loodussaadetest.

Edasi liikusime kaamlite juurde, kes olid võrreldes Tallinna omadega ikka väga sõbralikud. Kaamelite aediku kõrval oli söögiga automaadike, kuhu raha sisse pannes sai kraanuleid, mida võis kaamelitele söömiseks pakkuda. Üldjuhul sõid aga nad kõike - näiteks reklaamvoldikut kõrval asuva tädi käest. See maitses neile väga hästi.

Edasi läksime vaatama siseruumidesse, kus võis näha selliseid loomi:

Õues aga oli mitut erinevat sorti ahvipärdikuid, kes ilmselgelt kõigile kõige rohkem rõõmu valmistasid.

Omaette vaatepilt oli näha valget hunti, kes nägi välja täpselt selline, nagu me kõik oleme harjunud filmides nägema. Ilus ja kuninglik, samas natuke õudusfilmi efekti tekitav. Võimas!

Järgnevad loomad ei vaja tutvustamist ma arvan. Polnudki neid vist päriselus näinud, vaid pigem jälgisin koguaeg neid multifilmidest.

 Klaasi taga sai näha ka gorillat ja gorillabeebit, keda pildistasid sajad fotoaparaadid ja kes otsisid lihtsalt rahu-vaikust ja varju, kus päike lagipähe ei paistaks. Neid jälgides mõtlesin koguaeg selle peale kui hämmastavalt sarnased ahvid ikka inimestele on, ainult, et ahvide iga liigutus sarnanes pigem lodevatele ja laiskadele inimestele. Hämmastav, kuidas on näha tegelikult nii palju sarnasusi ja hetkeks võid leida ennast olukorras, kus sa vaatad seda ilmatu massiivset looma nagu tavalist tänaval jalutavat Dimat.

Kõik kes loomaaias on käinud, teavad, et kaelkirjakud ja elevandid on tavaliselt kuskile kaugele ära peidetud ja naljalt neid endale väga lähedal ei näe. Budapesti loomaaias see aga nii ei olnud. Võib-olla seda ka tänu kraanulitele, mida sai kaelkirjakutele söödetud ja seega võis neid vabalt läbi värava puudutada.

Loomaaias võis näha veel akvaariumi, kus ujusid igasugused veeloomad. Samuti oli igasuguseid troopikamajasid ja kõike, et ühe loomasõbra loomavajadus rahuldatud saaks.

Meeletu kuumuse vahepeal sai käia läbi nö veeseina, mis pritsis vett jahutamaks kuumi kehasid. Kõik kasutasid seda võimalust usinasti!

Edasi mõtlesime minna keha kinnitama. Oleks ma teadnud, et see teekond saab olema selline, nagu ma teile kohe kirjeldan, siis oleksin kohe autost välja astunud.

Nimelt hakkasime sõitma mäest ülesse. Ma pole kunagi selliste käänakutel sõitnud. Õde ja õemees aga arvasid, et õemehe töökaaslased oleks väga kadedad - meeletult head driftirajad. Appi. Ma mõtlesin koguaeg ainult sellele, et kohe käsin kinni pidada ja oksendan ennast pooleks. Kohutav. Ma pole üldse selline "appi ma ei suuda autoga sõita, ma hakkan oksele" tüüp. Aga see tee lihtsalt ajas mind vägisi oksele. Ilma liialdamata ütlen, et iga kurv algas uue kurviga.

Lõpuks jõudsime söögikohta. Järgnevate piltide seletuseks ütlen nii palju, et neil sääski ei ole. Neil on herilased, kes on lihtsalt igalpool. Rahulikult olla ei saa ilma, et sa ei peaks järgnevat herilast ära ajama. Ma nüüd ei teagi, kumb hullem on kas sääsed või herilased.

Toidud olid väga head, nagu ikka ja nagu võib ka piltidelt näha. Üks asi, mis mind kogu see aeg üllatas oli see, et nais baaritöötajaid, ettekandjaid ja üldse söögiasutuses naistöötajaid oli vaid käputäis. See on seal meeste töö ja nad teevad seda uhkusega.

Magustoiduks tellisime pannkoogi, mis oli kreekapähkli moosiga. Elamus omaette. Ja veel oi kui magus. Nii magus, et ma sain lõpuks magusa üledoosi.

Viimane päev Montenegros

Vabandust, et nii vaikne olen olnud. Nimelt Esmaspäeval kolisime oma eelmisest elukohast ümber Budva kesklinna, mille rõdult on imeline vaade. Rannani on 100m. Ranna ääres on no niiii palju väikeseid poekesi ja igasuguste asjade müüjaid, et paha hakkab.

Üleüldiselt on siin nii, et inimesed käivad küll päeval väljas aga midagi olulist ei toimu. Pimedaks läheb siin kohaliku aja järgi 20.10 ja Eesti aja järgi siis 21.10. Siis hakkavad tööle ranna ääres olevad Tivoli atraktsioonid.Siin on nad vaiksed, muusika neis ei mängi nii kõvasti(kui üldse mängib) kui Eestis ja pilet on igal atraktsioonil 1 euro. Lisaks on igasugused riidepoed, kingapoed, ehete nikerdajad, suveniirimüüjad, miimid, kellamüüjad, ehetemüüjad ja sadu muid müüjaid veel.

Siin olles oleme ainult toas istunud ja kaks korda õhtul jalutamas käinud. Eile käisid Heikki ja Liis rendiautoga igasugustes kohtades, ma valvasin kodus lapsi. Täna läksid nad ranna ääres olevatesse klubidesse ja Top Hilli ööklubisse, mis on (nagu nimigi ütleb) mäe otsas asuv klubi. Meie kõrvalt naabrid ütlesid, et kui nemad seal käisid, siis kell 00.00 oli seal 50 inimesi ja 01.00 oli seal 500 inimest ja peale seda oli lõpuks inimesi ikka tuhandete kandis. Eks me hommikul kuuleme muljeid :)

Täna oli esimene kole ilm siinoldud aja jooksul. Taevas oli lihtsalt pilves, kraade oli umbes 29 kanti. Muide, tegelt, kes arvavad, et oumaigaad 40 kraadi on nii hull. Siis siinne 40 kraadi on nagu meie Eesti 30 kraadi. Seega pole hullu. Õhk on õnneks kuiv, mitte niiske nagu Eesti kuumade ilmade ajal.

Tõestasin ka endale, et ma olen väga õiges kliimas sündinud. Liigne palavus, mille korral higi lahmab pole päris minule. Samas, ma suudaks sellega harjuda. Lihtsalt, mulle meeldib jahedas toas magada ja kui õhk on värske.

Homme hakkame tagasi kodupoole sõitma. Peatume Horvaatias, Ungaris ja Poolas. Mõnes neist kohtades vähem, mõnes rohkem.

Muide, see apartment kus me oleme, selle omanik ütles, et paar päeva tagasi peatus siin aparmentis meie välisminister. Huvitav mis asju ta siin ajas? :)

Rohkem polegi midagi rääkida!

25. august käisime Bar'i vanalinnas, mis oli niiiii armas! Kahjuks jäi 2000 aasta vanune oliivipuu aga nägemata, sest me lihtsalt ei leidnud seda üles.

Tahaksin väga siia pilte ka panna, aga blogi ei luba seda millegipärast teha. Kahju.

Igaljuhul kõndisime ülesmäkke ning jalutasime vana linna varemetes. Seal oli nii kirikuid, kabeleid, esinemisplats kui ka igasuguseid juba ammu lagunenud ehitisi. Nautisime vaadet, mis igalpool avanes ning Liis pani kirikus ka küünla põlema.

Õhk oli selline vastik ja niiske - nagu siis, kui Eestis 33 kraadi sooja oli eelmine suvi. Ainult, et meie termomeeter siin näitas 37 kraadi. Samas, ma ei imesta, sest kes ei ole uudist veel lugenud, siis see on siin : http://ohtuleht.ee/440767/

Muudel päevadel, kui temperatuur 40 näitab, siis on selline kuivem õhk ikka.

Eile 26. august käisime me aga Petrovatsis, mis on selline väike armas linnake, kus toimuvad koguaeg igasugused üritused. Eile oligi seal ranna ääres hästi palju üritusi, mida me külastasime. Iga nurgapeal esinesid erinevad inimesed ja nad tegid seda hästi. Muidu oli kõik ilus ja hea, ainult, et inimesi oli JUBE palju ja õhk oli nii palav ja niiske. Sõime ranna ääres. Me võtsime Liisuga lihavaliku, kus oli natuke igasuguseid lihasid - peekoni moodi liha paar viilu, paar tšillivorstikest, paar kanaliha tükki ja paar ma ei tea mis liha tükki. Kõrvale värsket ja viilutatudtomatit soolaga. Friikartulid söötsime lastele sisse.Väga mõnus oli :)

Täna, 27. august, lebotasime lihtsalt rannas. Muide, andsin omale eile lubaduse, et ma enam saia ei söö. Siin maal ju leiba ei ole. Eestisse jõudes ikka paar viilu nädalas söön, nagu varem, aga siin enam mitte. Hakkab kaalule mõjuma juba. Eriti kui süüa koguaeg saia-liha-pitsat-saia-pitsat-saia. Pitsat ikka veidi söön siin, sest mul on valida, kas nälgida või pitsat süüa, seega pean viimase variandi valima. Lihtsalt ei ahmi end üle, vaid söön paar viilu. Pitsad on siin head! Hästi õhukesed, seega saia osa on minimaalne. Ühesõnaga hommikuse võileibade söömise asendasin ma puuviljadega. Täna näiteks sõin hommikuks ühe pisikese jogurti ja arbuusi. Õhtuks sõin arbuusi ja granaatõuna.

Muide! Mulle nii meeldib, et saab igal ajal minna õue, haarata puuotsast granaatõuna, viinamarju, kiivisid ja muid häid asju. See trumpab üle kõik halvad asjad, mis lõunamaadele kohane on.

24.august

Magasime täna kaua, sõime rõdul hommikust ja tulime mõttele minna Lake Skadari äärde. See on meie hotellist, kus me praegu peatume, umbes 35 km kaugusel. Kõigepealt sõime seal natuke ja siis läksime paadiga järvele. Toidud mida sõime:

Kala oli olnud hea, aga ma pole väga kala fänn, seega võtsin liha. Liha sees pidi olema Kaimak, aga oli hoopiski mingi kohupiima moodi asi. Mulle ei maitsenud. Sõin riisi ära ja natuke ka kohaliku saia, mille koorik on niii hea! Restorani poolt saime veel kõik tüki ülihead värsket keeksi, viigimarju(minu esimene kord neid proovida) ja põldmarja moodi marju. Väga head olid need viimased!

Paadisõiduga oli selline lugu, et meile pakuti 96 eurost trippi. Läksime siis küsisime huvi pärast ka teisest kohast, palju meile see maksma läheks ja meile öeldi, et kõik 4 täiskasvanut pluss kaks last läheks maksma tunniks ajaks 30 eurot. Lisaks 4 eurot maksev rahvusprgi pilet. Muidugi me läksime pigem 30 eurosele! Valisime selle viimase odavama reisi siis. See sai otsustatud toitu oodates. Mingihetk tuli aga selle 96 eurose tripi omanik meile lauaäärde ja hakkas meiega mölisema, et mismõttes me nii tegime, et käisime küsitlemas kus saaks odavamat reisi. Et nii pole sünnis ja see paat kuhu me lähme on illegaalne jne. Ühesõnaga konkurentsi pärast ollakse kõigeks valmis. Selleasemel, et pakkuda siis oma poolne odavam hind ta lihtsat sõimas meid. Me ei teinud väljagi, sest meil on õigus valida.

Koht, kus me sõime ja seda paaditrippi tegime oli ise selline väike külake. Liis ütles, et väikseim linn kus ta viibinud on. Palju kohvikuid, üks pood, palju paadikesi.

Paadiga sõites saime nautida imelisi vaateid, ujuda ÜLI soojas vees ( see mees ütles, et vesi on umbes 30 kraadi, tegelikult tundus, et on hoopiski 40), kuhu sissehüpates põhja ei saanudki kätte. Saime korjata jõekarpe, näha päikeseloojangut, mis loojus mägede taha ning nägime ka vesiroosidel istumas mõndasid linde, mida Eestis ei näe.

Pilte kahjuks ma rohkem toppima ei hakka, kuigi tahaksin. Blogger lihtsalt laeb ühte pilti üles 10 minutit ja ma ei viitsi nii kaua oodata. Aga facebooki peaks mõned üles minema.

Hetkel käisin ületee poes, ostsime nektariine ja pirne ning häkin arvutis. Valvan ühesõnaga lapsi samalajal kui teised on Sutomores kokteile libistamas(ranna nimi). Mul pole selle vastu midagi, olengi ülivässu ja igatsus tahab ka ära tappa mind. I'll survive!

Uskuge või mitte, aga hoolimata sellest, et kiivid, granaatõunad,mandariinid, sidrunid ja viinamarjad igal normaalsel Montenegrolasel hoovis kasvavad, siis me pole just eriti palju puuvilju söönud. Nüüd aga juba on meeletu isu ja sellepärast oligi vaja poodi värske järele minna. Nektariini kilo on 16 krooni umbes ehk siis 1, 02 eurot. Seega päris odav ju?

A, tegelt ükspäev sõime arbuusi, ma oleks tahtnud oma nautivat nägu näha!

Meenus!

Kui me esmaspäeval viimaseid tunde veel Budvas olime, siis külastasime randa. Üks mees, kes toole laenutas meile ja oli samalajal ka barman spioonis mind. Kohe kui mu õde lastega 10m kaugusele veeäärde läks tuli ta minu juurde. Ma parasjagu päevitasin selga - ülaosa polnud. Vestlus:

"Hei!"

-Hello

"Where are you from?"

-From Estonia

"And are you married?"

-No, but my sister is

"You have a veryyy nice body"

-Thank You

"When are you leaving?"

-Today

"Well can i see you then there(näitab oma baari taguse peale) after about 5-10 minutes?"

-No

"Why?"

-No

"But whyyyyy?"

-NO

"Ok"

Ühesõnaga tahtis kutt mind panna. Tore. Not. Mulle tundus, et siin maal ei ela sellised inimesed. Sedaenam, et inimesed on siin piltilusad, aga ikka on vaja mingeid turiste nillida. Olgu ka öeldud, et eelmisel õhtul oli ta mu õele rääkinud, et tal on lapsed ja naine.

21 August

Hetkel oleme siiamaale lihtsalt rannas lebotanud, mis asub meist umbes 50m kaugusel. Õhtuti joome Mojitosid ja nii see läheb. Ilmad on sellised 40 kraadised ja 6 tundi rannas aega veeta pole mingi probleem. Kui palav hakkab, siis tõmbad end varju alla ära.

Täna näiteks jalutas rannas üks mees oma väikese ahvikesega, kellel olid teksapüksid jalas :)

Rohkem huvitavat nagu polegi rääkida. Homme hommiku poole hakkame Bar'i poole sõitma, äkki siis läheb elu selliseks, et on midagi rääkida ka.